JAGA:

VOLTA BLOGI | Keskkonnasõbralik arendus: kui pikk on uute hoonete eluiga ja millal tuleb Koplisse rongiliin?

01. märts 2022

#Ehitus

#VOLTA BLOGI

#Volta kvartal

Tagasi

Põhjamaades ja Eestis on pead tõstmas huvi ja nõudlus keskkonnasõbraliku arhitektuuri ja linnaplaneerimise vastu. Üks hea näide on Põhja-Tallinnasse kerkiv Volta kvartal, mida iseloomustab rohelus, jalakäijate ja ratturitega arvestav ruum ja energiasäästlikud hooned. Arhitekt ja linnaplaneerija Juhan Kangilaski rääkis lähemalt sellest, milline näeb välja keskkonnasõbralik arhitektuur ja linnaplaneerimine ning kuidas on sellega lood Põhja-Tallinnas.

Mida tähendab “keskkonnasõbralik”?

Säästlik ja keskkonnasõbralik arhitektuur tähendab laias laastus kahte asja. Esiteks võiks hoone olla ehitatud nii, et see on omanikule tulevikus võimalikult energiasäästlik. “Valmis hoone peaks tagama kasutajale mõistlikud kütte- ja elektrikulud,” rääkis Kangilaski. “Selleks on tänaseks paigas nõue, et iga uus ehitis peaks olema liginullenergiaga hoone, mis tarbib täiendavat energiat võimalikult vähe.” Selleks tuleb rajada hoonetele juurde energiatootmine päikesepaneelide näol või kasutada efektiivseid küttelahendusi nagu kaugküte ja võimalusel ka maaküte.

“

Säästlikkuse perspektiivist on aga mõistlik hoonet regulaarselt hooldada, et hiljem ei peaks parandustööde ja väljavahetamiste peale ressursse raiskama.

Juhan Kangilaski, Arhitekt, linnaplaneerija, ettevõtja

Teine oluline ja laiem aspekt on see, mis on riigil kavas Euroopa Liidu Fit for 55 programmi põhjal normideks ümber sõnastada – hoonete CO2 jalajälg. “Hoone süsinikujalajälge arvestatakse terve hoone elukaare peale kokku,” selgitas Kangilaski. “Sinna alla kuulub materjali tootmine, selle transport, toimingud ehitusplatsil ja hilisem kasutusaeg, milleks peetakse vaikimisi umbes 50 aastat.” Reaalsus on see, et hooned püsivad muidugi püsti märksa kauem kui 50 aastat ja selleks hetkeks hakkavad tavaliselt väsima vaid fassaadid, mille uuendamine ei ole keeruline ega raske. Säästlikkuse perspektiivist on aga mõistlik hoonet regulaarselt hooldada, et hiljem ei peaks parandustööde ja väljavahetamiste peale ressursse raiskama.

Samas ei saa Kangilaski sõnul ka kõige tublima hooldusega korvata kehva või kiirustades tehtud ehitustööd. “Kui ehitada hooned n-ö kapitalistlikult ehk võimalikult kiirelt ja odavalt, ei võeta eesmärgiks seda, et need võiksid püsti püsida 200-300 aastat,” rääkis Kangilaski. “Hoonete CO2 jalajälje seisukohast peaks aga olema just see suund, kuhu poole pürgida.”

Esiplaanil Endoveri restaureeritud hoone - Mere pst 8

Volta kvartal on Kangilaski sõnul keskkonna ja kestlikkuse seisukohast tubli edulugu. Kvartali arendamisel ei ehitata kõiki hooneid nullist, vaid taastatakse ajalooliste hoonete konstruktsioonid ja tänu sellele on ehitusprotsess märksa keskkonnasõbralikum. “Kõige säästlikum hoone on see, mis on juba olemas,” naljatas Kangilaski. Kui seinad või mingi osa hoonest on juba püsti, ei pea ehitajad uute kandvate seinte tarbeks hankima betooni, mille põhilist komponenti – tsementi, ei ole hetkel võimalik CO2 neutraalselt toota.

Häid näiteid leiab veel ka Tallinna vanalinnast, kus seisab nii mõnigi hoone püsti juba ligi 700 aastat.

Turul puhuvad uued tuuled

Koduostjad ei otsi enam ainult eluruume, vaid terviklikku elukeskkonda, kus on kodu vahetus läheduses kõik eluks vajalik olemas. Inimesed igatsevad linnaruumi, kus on arvestatud autode kõrval ka jalakäija ja ratturi vajadustega ning asfalti ja betooni vahele mahub ära mõni roheala.

“On näha, et kliendile on energiatõhusus ja keskkonnasõbralikkus olulised, sest paljud otsustavad selle järgi, kas osta kodu või rentida äripind ühes või teises hoones,” kinnitas Kangilaski. “Büroode puhul hinnatakse väga just seda kuvandit ja identiteeti – ettevõtted ja suured korporatsioonid ei taha kolida majja, mis ei ühti nende väärtustega.” Nii ei langetata valikut enam ainuüksi hinna ja asukoha põhjal ning rolli mängivad ka sellised asjad nagu rattaparkla või keskkond, kus on mugav liikuda ka jalgsi või rattaga.

Kopli rong ei ole sugugi võimatu

Linnaplaneerimise seisukohast on fookuses mugav ja loogiline infrastruktuur ja transport. “Linn ja arendajad saavad oma tööga vähendada vajadust auto järele ja soodustada jalgsi või rattaga liiklemist,” selgitas Kangilaski. “Volta kvartal on kesklinnale nii lähedal, et sealt saabki mugavalt igale poole autota liikuma, aga kui inimene elab äärelinnas ning käib kesklinna tööle, poodi ja teatrisse, on hetkel tema kiireim ja mugavaim valik auto, kuna kvaliteetsed alternatiivid puuduvad.”

“

Nõmme näitel on selge, et rongid suudavad läbi elupiirkondade sõita küll, selleks tuleb lihtsalt natuke vaeva näha.

Juhan Kangilaski,

Põhjatallinlased ootavad pikisilmi Kopli rongiliini, mis ühendaks omavahel kõik linnaosa suuremad arendused. Linn ei ole aga seni konkreetset seisukohta ega plaani välja pakkunud. “Oleme kuulnud palju põhjuseid, miks seda rongi ei saa, aga tegelikult peaks kõik neid põhjuseid analüüsima ja testima,” rääkis Kangilaski. “Nõmme näitel on selge, et rongid suudavad läbi elupiirkondade sõita küll, selleks tuleb lihtsalt natuke vaeva näha.”

Üks murekoht on see, et rongiliiklus tooks linnaossa juurde fooriristmikke, mis võivad omakorda tekitada ummikuid. Kangilaski sõnul ei arvestata siin aga seda, et rongiliiklus meelitab liiklusest ära ka paljud autojuhid, sest üldiselt on ikka nii, et rööbastransport, mis ei sõltu muust liiklusest, on kõige kiirem ja mugavam variant.

“Alustada võiks foorumist, kus linn kuulab ära inimeste soovid ja ootused ja hakkab vastavalt sellele tegutsema,” rääkis Kangilaski. “Sellest ei pea tegema järgmist megaprojekti, vaid võiks hakata lihtsalt kuskilt otsast minema. Näiteks teha projekteerimise hange, tellida terviklik eskiisilahendus ja läheneda asjale ühe väljakutse kaupa.”

Praegu on Kangilaski sõnul häda selles, et linn otsib kiireid lahendusi, lisades liine juurde sinna, kuhu on neid lihtne teha. Fookuses peaksid aga olema kohalike vajadused ja ootused.

Linnad muutuvad tihedamaks

Linnaruumi parandamiseks tuleb hakata muutma tänavapilti – kahel pool teed võiks pargitud autode asemel olla pingid, ruum ratturitele ja erinevate äride terrassid. “Kui tänavatel on rohkem ruumi ja liikumist, toob see piirkonda juurde erinevaid ärisid ja elu,” märkis Kangilaski. Samas, kui kõik inimesed üritaksid tulla korraga mõnda Kalamaja kohvikusse pühapäeva hommikul autoga, ei mahuks nad tänavatele lihtsalt ära.

Samm sammu haaval

Linnaruumi ei pea ilmtingimata parandama ainult uute arenduste arvelt – midagi saab muuta iga projekti raames – see on lihtsalt tahte küsimus. “Praegu on ikka nii, et kui linnal on projekt, mille käigus kaevatakse üles terve tänav ja vahetatakse välja näiteks torud, siis taastatakse pärast torude vahetust üks-ühele täpselt sama seis,” selgitas Kangilaski. “See on meeletu investeering, mille käigus ei kasutata ära võimalust teha kasvõi väikseid muudatusi, mis aitaksid kaasa inimkeskse linnaruumi arengule.”

Linna eesmärk võiks olla see, et ühe ruutkilomeetri sees toimuks võimalikult palju elu ja sagimist. Selleks tuleb lähtuda 15 minuti linna põhimõttest, kus kõik eluks vajalik jääb inimese kodust 15 minuti kaugusele. “Linnade tihendamine tähendab inimeste liikuvuse parandamist väikese ja võimalikult paljude erinevate teenustega ala sees, mitte seda, et ehitame tingimata linna hästi tihedalt üksikuid hooneid täis,” lisas Kangilaski.

Selliselt on üles ehitatud ka Volta kvartal, kus jäävad töö, meelelahutus ja kõik olulisemad teenused peaksid jääma maksimaalselt 15-minutilise jalutuskäigu kaugusele. Kvartalisse on planeeritud elu- ja äripinnad, vaba aja veetmise võimalused, esmatarbekauplused, toidutänav, spordiklubi ja lasteaed ning kvartali südamesse luuakse suur roheala.

Kangilaski sõnul peakski muutus algama väikestest projektidest, mis annavad lõpuks linnale uue inimsõbraliku näo. “Kui teha iga remondiliigutusega jälle midagi paremaks, oleks see linna poolt oluline sõnum,” märkis Kangilaski ning lisas, et teha on iseenesest palju. “Vilnius on tubli näide, sest seal tehakse linna poolt paika pandud tänavate disaini manuaali põhjal järjest korda väiksemaid tänavaid, rahustatakse liiklust ja korraldatakse parkimist nii, et tänavale mahuvad autode kõrval ka inimesed ära. Seda ei tehta megaprojektide raames, vaid jupi haaval ja nii võiks see toimida ka meil.”

Põhja-Tallinnas on hea näide Kavakava arhitektide kavandatud Vana-Kalamaja tänav, mis toob Volta kvartalile juurde veel ühe otseühenduse Balti jaama, vanalinna ja kesklinnaga. “Liikuvusekspert Marek Rannala on öelnud, et meil on vaja ainult ühte head näidet,” meenutas Kangilaski. “Vana-Kalamaja tänav võikski olla see hea näide, sest kui selle üsna keerulise logistikaga tänavaruumi saab ehitada ümber jalakäijasõbralikuks, saab seda teha ka kõigi teiste sarnaste tänavatega.”

Volta kvartali arengul saad silma peal hoida Volta kodulehel.

Järgmine postitus

VOLTA BLOGI | Kaugtöö toob kaasa uut sorti linnad: milline saab olema Eesti esimene 15 minuti linn?

2 aastat tagasi

#Arhitektuur