Kuidas see kõik algas?
19. sajandi lõpus laiutas Kalamaja ja Karjamaa asumite vahel suur tühjus – heinamaa. Täpselt 119 aastat tagasi ehk 1899. aastal allkirjastasid kaks visionäärist venda, Carl ja Christian Luther, elektrotehnikatööstuse põhikirja, mida nüüd tagantjärgi pidada Volta tehase sünnitunnistuseks. Kohe algas ka Tööstuse ja Volta tänavate äärse 10-hektarilise krundi välja ehitamine ja peagi pandi püsti esimesed hooned.
Volta tehas on oma nime saanud aga hoopis Itaalia füüsikult ja keemikult Alessandro Voltalt (1745-1827), kelle panus elektrivaldkonda oli sarnaselt Volta tehasele ajalooline.
1900. aastaks oli Volta peahoone valmis ning töö võis Šveitsi inseneri, Konrad Schindleri, käe all alata. Tehases oli kasutusel tolle aja moodsaim tehnika.
Volta tehase peamiseks ekspordiks olid elektrimootorid.
Aasta pärast oli tehases kokku juba 174 töölist, kes valmistasid elektrimootoreid Vene turule. Nende töötasu oli 30-35 rubla, mis ei olnud sugugi halb, arvestades, et pätsi saia sai tol ajal kätte ühe kopikaga. Ühes nõudluse kasvuga kerkis ka tööliste arv, mis oli paari aasta pärast juba 264.
Saagu valgus
Tallinnale märgilise tähtsusega sündmus toimus aga 1913. aastal, mil rajati tehasesse elektritootmine. Tänu sellele sai Tallinn oma esimese tänavavalgustuse.
1913. aastal alustas tegevust ka AS Noblessneri laevatehas, mille tarbeks tootis Volta tehas allveelaevadele elektriseadmestikke. Selleks ajaks oli tehase tööliste arv tõusnud juba 760 peale.
Mida suurem nõudlus, seda rohkem töölisi.
Maailmasõda lõi pildi segamini
I maailmasõja puhkedes evakueeriti kogu tootmine ühes tööpinkide ja töötajatega Venemaale ja Tallinna tehas seisis viis aastat tühjalt. Kui Eesti 1918. aastal iseseisvus, tuli anda tehasele 15 miljonit marka laenu, et Volta saaks hankida uued seadmed ja tootmise uuesti käivitada.
Esimesed aastad olid tehasele keerulised, sest sidemed seni väga suure nõudlusega Vene turuga olid katkenud ja Eesti siseturg oli üsna tagasihoidlik. Seepärast renditi osa tehaseruume hoopis välja uutele asukatele, kelleks olid näiteks Kawe šokolaadivabrik, kalevivabrik Keila ja Feivali nimeline parfümeeriatehas.
Voltas toodeti midagi ka maiasmokkadele.
NSVL ja uued tuuled
1939. aastaks oli tehas ja tootmine taas ellu ärganud ning palgal oli tol hetkel 244 töölist, kelle ülesandeks oli valmistada tellimustöödena elektrimootoreid, transformaatoreid, pumpasid, ventilaatoreid ja kütteagregaate.
II maailmasõja järel tabas tehast aga sama saatus, mis eelmise ilmasõja järel: tehas natsionaliseeriti, demonteeriti ning transporditi jälle kogu varustusega Venemaale. Seekord aga Venemaale välja ei jõutudki, sest suur osa tehnikast uppus ühes laevadega ära.
Nõukogude Liidu ajal visati tehasest välja vabariigiaegsed asunikud Keila ja Kalev, et tootmismahtu suurendada. Seda ka tehti ning Voltale oli taas avatud idaturg, kus nõudlus moodsate elektrimootorite järgi oli suur. Tol ajal tootis Volta ligi kümme protsenti NSVL elektrimootoritest.
Tööstuse tänaval asuvad tehasehooned.
Mootorid küll, aga vahvlimasinad?
Tegelikult ei toodetud Volta tehases ainult elektrimootoreid, laevaosi ja küttesüsteeme, vaid ka tänapäevani väga populaarseid Volta vahvlimasinaid. See oli kusjuures tehase hitt-toode ning 1963. aastal valmistati kokku tervelt 2000 vahvlimasinat.
Need vahvlimasinad on hinnas tänapäevani.
Rohkem informatsiooni Volta kvartali uute arenduste kohta:
