VOLTA BLOGI I Volta kvartali elumajade vahele põimitakse küllaga rohelust
Põhja-Tallinn on üks pealinna rohelisemaid linnaosi, kuhu on Endoveril Volta kvartali arenduse raames lähiaastatel plaanis juurde rajada üks päris uus park. Rohesopid ja haljastus täidavad linnades mitut olulist tervise, inimeste õnnetunde ja rahulolu ja keskkonnaga seotud eesmärki. Üks asi on olemasolevate rohealade säilitamine, aga kas terveid parke on võimalik ka nullist juurde rajada?
Pelgupaik linnamürast ja heitgaasidest
Igas linnas peaks leiduma rohkelt funktsionaalseid rohealasid, et inimesed saaksid end ka keset linna hästi tunda ega peaks roheluse ja vaikuse leidmiseks ilmtingimata autoga linnast välja sõitma. Arhitekti ja linnaplaneerija Juhan Kangilaski sõnul on peamine see, et rohealad oleksid piisavalt suured ja omavahel seotud, et linnas saaks tekkida omaette ökosüsteem, kus tunneksid end inimese kõrval hästi ka linnud, putukad ja muu elu.
Sama oluline on pargi asukoht ja kaugus suurema liiklusega teedest. “Park peaks olema ehitatud ikka nii, et inimene saaks end seal välja lülitada, mitte ei peaks kuulama liiklusmüra või hingama sisse heitgaase,” rääkis Kangilaski.
Ta lisas, et näiteid parkidest, mis oma eesmärki ei täida, leiab Tallinnast mitu. “Kesklinnas asuv Politsei park on küll kena, aga seda ümbritsevad igast küljest magistraalid, mis tähendab, et müratase on pargis suur ja õhk pole ka eriti värske.”
Rohesopid ja varjualused
Lisaks parkidele võiks linn panustada ka pisemate rohealade rajamisse ja olemasolevate säilitamisse. “Kui tormiga murdub ära mõni puu, võiks olla vaikimisi reegel, et linn peab sinna midagi asemele istutama, mitte katma pinna asfaldiga,” arvas Kangilaski. “Meil on linnas palju ruumi, kuhu saaks ehitada rohesoppe ja taskuid, mis muudaksid linnaruumi ilusamaks.”
Suvel, mil temperatuurid võivad betooni ja asfalti keskel kerkida tublisti üle 30 kraadi, on oluline, et elanikel oleks istumiseks ja jalutamiseks mõnusad varjualused. “Puudevari on suviti kuni 15 kraadi jahedam kui lauspäikese käes asfaldiga kaetud tänaval,” kinnitas Kangilaski. “Kuumus hakkab ju linnaelanike tervisele ja linn peaks hoolitsema selle eest, et suuremad soojakraadid ei aheldaks inimesi rabanduse hirmus umbsetesse tubadesse.”
Linn on kodu
Kangilaski sõnul on Põhja-Tallinn oma rohealade, parkide ja hoiualaga linnade mõistes küllaltki haruldane. “Tallinna stardipunkt on võrreldes näiteks Londoni või New Yorgiga, mille moodustab suuresti kivi ja betoon, üpris hea,” kinnitas Kangilaski. “Seda enam ei tohiks me liikuda vales suunas, vaid peaksime hoolitsema selle eest, et meie kodulinn püsiks ilus ja roheline.”
Häda on selles, et haljastuse hooldamine ja korrashoid on linnale kulukam kui näiteks plats asfalti, aga Kangilaski sõnul on see juba kultuuriline valik. “Küsimus on selles, et millist keskkonda me enda ümber tahame ja kas ainus väärtus on mugavus ja odavus,” mõtiskles Kangilaski. “Kui see oleks tõepoolest nii, siis oleks ju kõigil koduhoovis asfalt või betoon, aga millegipärast eelistavad inimesed ikka murulapikest, põõsaid, lillepeenraid ja puid. Ka linna võiks ju võtta oma koduaia jätkuna – korteriuksest väljudes võiks inimene leida eest keskkonna, kus on hea ja kodune olla.”
