Ka kinnisvaraarenduses tuleb mõelda säästmisele. Koledast vanast võib saada ilusa uue, kuid kõike vana säilitada pole siiski mõtet.
Eestlane tundub olevat taaskasutuse usku. Selles kajastub nii meie talupoeglik päritolu kui ka säästmist väärtustav ja liigset pillamist tauniv protestantlik kultuuritaust. Säästmine on meie hoiakutes ja harjumustes otsekui refrään, milleni jõuab omal moel iga sugupõlv.
Nõukogude ajal andis sellele hoogu defitsiidimajandus. Olukord, kus midagi vajalikku oli poest kohe saada, kippus olema tookord pigem erand kui reegel. Sahver ja kuur olid seetõttu koduses laomajanduses hädavajalikud ruumid.
Kolme aastakümnega uuesti turumajanduses elades oleme jõudnud taas säästmise juurde. Aga samas on järjest rohkem inimesi mõistnud, et uus tuleb ikka selle juurde, kes vanast ülearu kinni ei hoia. Nii püütakse Eestis, aga ka mujal maailmas mitte lihtsalt vanu esemeid ja elukeskkonda võimalikult kaua käigus hoida, vaid puhastada sealt välja tõeliselt väärtuslik ja stiilne. Kombineerides seda uue, mugava ja puhtamaga saame tulemuseks just sellise elukeskkonna, mille keskel elada kõige tervislikumalt ja tõhusamalt.