Robert Laud: arendame kinnisvara säästvalt

26. november 2021

Ka kinnisvaraarenduses tuleb mõelda säästmisele. Koledast vanast võib saada ilusa uue, kuid kõike vana säilitada pole siiski mõtet.

 

Eestlane tundub olevat taaskasutuse usku. Selles kajastub nii meie talupoeglik päritolu kui ka säästmist väärtustav ja liigset pillamist tauniv protestantlik kultuuritaust. Säästmine on meie hoiakutes ja harjumustes otsekui refrään, milleni jõuab omal moel iga sugupõlv.

Nõukogude ajal andis sellele hoogu defitsiidimajandus. Olukord, kus midagi vajalikku oli poest kohe saada, kippus olema tookord pigem erand kui reegel. Sahver ja kuur olid seetõttu koduses laomajanduses hädavajalikud ruumid.

Kolme aastakümnega uuesti turumajanduses elades oleme jõudnud taas säästmise juurde. Aga samas on järjest rohkem inimesi mõistnud, et uus tuleb ikka selle juurde, kes vanast ülearu kinni ei hoia. Nii püütakse Eestis, aga ka mujal maailmas mitte lihtsalt vanu esemeid ja elukeskkonda võimalikult kaua käigus hoida, vaid puhastada sealt välja tõeliselt väärtuslik ja stiilne. Kombineerides seda uue, mugava ja puhtamaga saame tulemuseks just sellise elukeskkonna, mille keskel elada kõige tervislikumalt ja tõhusamalt.

Klaussoni kommivabrik enne ja nüüd

Kas rohepööre lõpetab kinnisvaraarenduse?

 

Rohepöörde teema tungib sisse uksest ja aknast. Algselt võis see avalduda näiliselt lihtsakoelise «öko-möko»-trendina, nüüd on rohepööre kujunemas valimisvõitluste kandvaks teemaks. Mõnigi tubli tööinimene on harjunud arvama, et üksikisiku käitumisest süsiniku jalajälg ei muutu. Ent järeltulev põlvkond on just keskkonnahoiu teemadel sootuks teist meelt ka isikliku vastutuse osas ning tahab elu nautida kliimaneutraalselt ja plastireostuse kasvule kaasa aitamata.

Eestiski on kõlanud seisukohad, justkui peaks kliimaneutraalsuse taotlemine tähendama uusehitistest loobumist (vt Kaido Kama: Asfaldist, betoonist ja rohepöördest, Postimees, 27.09.2021). Nii see kindlasti ei ole. Kui võimalik, tuleb renoveerida vanu maju – aga tuleb ehitada ka uusi hooneid. Ning mõlemal puhul on õige eelistada kvaliteetseid lahendusi nii planeeringute kui ka ehituse, nii ehitus- kui ka sisekujundusmaterjalides, et nii meil endil kui ka meie lastel oleks võimalik elada ja töötada tervislikult ja täisväärtuslikult. Me saame lubada endale loobumist amortiseerunud, puuduliku õhuvahetuse ja viletsa niiskusrežiimiga hoonetest. Progressiga kaasnevaid probleeme tuleb lahendada progressi käigus kogunenud teadmisi kasutades, mitte neid sihilikult ignoreerides.

Mõnigi tubli tööinimene on harjunud arvama, et üksikisiku käitumisest süsiniku jalajälg ei muutu. Ent järeltulev põlvkond on just keskkonnahoiu teemadel sootuks teist meelt ka isikliku vastutuse osas ning tahab elu nautida kliimaneutraalselt ja plastireostuse kasvule kaasa aitamata.

Robert Laud, Endoveri tegevjuht

Kui võimalik, tuleb renoveerida vanu maju – aga tuleb ehitada ka uusi hooneid. Ning mõlemal puhul on õige eelistada kvaliteetseid lahendusi.

 

Euroopa roheline kokkulepe (Green Deal) tõstab esile renoveeritud energiatõhusad hooned ja ökodisaini ning sätestab alused sujuvaks üleminekuks, et aastaks 2050 oleks võimalik saavutada kliimaneutraalsuse eesmärgid, ohverdamata seejuures saavutatud elatustaset. Kokkuleppega seatud siht renoveerida 2030. aastaks 35 miljonit hoonet toob muidugi kaasa ehitustegevuse ja maavarade kasutuse, mida äärmusrohelise mõtteviisiga inimesed taunivad. Ent sellise suuremahulise investeeringu tulemusel saadud efekt on ikkagi pikaajalisem: järgnevad põlvkonnad eurooplasi saavad elada ja töötada ökonoomsemates ja rohepöörde vaimuga sobivates tingimustes.

Modernsed 47b Loftid sümbioosis ajaloolise Volta tööstuskvartali peahoone ning Kalamaja pargiga

Tasakaalupüüd avaldub ka kinnisvaras

 

Iga inimese enesetunnet mõjutavad eeskätt lähisuhted, tervis ning vahetu elu- ja töökeskkond. Esimesed pole kinnisvaraarendajate pädevuses, viimasega saame aidata. Alustades sellest, et kavandame mitte lihtsalt ehitusnormidele vastavaid ruutmeetreid, vaid õpime tundma kliente ja nende vajadusi eri eluperioodidel.

Nii äri- kui erakliendid on ostjatena või üürilistena järjest teadlikumad ja ratsionaalsemad. Tarbijaskond on läbi põdenud mõnegi «lastehaiguse» ja jõudnud tasakaalustatud elustiili väärtustamiseni, kus on koht nii vanal kui ka uuel, nii loodusel kui ka kõrgtehnoloogial, nii standardiseeritud kui ka unikaalsetel lahendustel.

Mida teha ajalooliste hoonetega?

 

Parimal juhul on meid ümbritsev ajaloopärand ilus ja õilistav ega ole rusuv või koormav. Nii perekonna kui ka ühiskonna tasandil. Aeg-ajalt on põhjust ümber mõtestada ja uuesti sisustada materiaalne kultuuripärand, leides sellele tänapäevas kõige väärtuslikum rakendus.

Koos majanduse arenguga agraarsest industriaalseks ja infoühiskonnaks on muutunud meie elustiil, töö sisu ja tuluallikad. Ühes sellega peavad muutuma ka hooned, milles elame ja töötame. Uue hoone ehitamine tundub enamasti vana uuendamisest odavam. Aga ajal, mil järjest rohkem keskendume keskkonnasäästule, tuleb tähelepanu pöörata ka kaudsetele ressursikuludele, mis konkreetse ehitusobjekti eelarvesse ei jõua, ent võivad tunduvalt mõjutada inimeste suhtumist ehitatavasse.

Volta tööstuskvartal enne ja visioon tulevikuks

Vähemalt alates Rotermanni soolalaost, mis renoveeriti juba veerand sajandit tagasi arhitektuuri- ja kunstikeskuseks, on Eestis jagunud silma ja head maitset uue funktsiooni leidmiseks ajaloolistele tööstushoonetele. Näiteid on juba rohkelt üle kogu Eesti, leidlikult eluruumideks renoveeritud endiste töökodade või elektrialajaamadeni välja. Masinasaalidest saavad ajalehetoimetused, töökodadest korterid, vanglast kaubanduskeskus, rääkimata taastatud mõisatest. Meil on renoveerimisega hästi läinud. Usuleiges Eestis ehitatakse uusi kirikuid ja remonditakse vanu, aga katoliiklikul Prantsusmaal on mitu kirikut muudetud hotelliks.

Samas oleme hakanud väärtustama nõukogude ajal püstitatud ehituskunsti tähtteoseid – sellise suhtumisega on Eesti eeskujuks teistele samasuguse saatusega riikidele.

Robert Laud, Endoveri tegevjuht

Iga ehitise või hoonestu ümberehitamisel kerkivad alati küsimused: mida jätta, millest loobuda? Määravaks saab sel puhul ikkagi kvaliteet. Kindlasti ei vääri ka Eestis iga hinna eest säilitamist kõik, mis on ehitatud enne 1940. aastat. Haltuuramentaliteeti, kehva käsitööd ja ebapädevaid materjalivalikuid võib leida tsaariaegsetestki hoonetest. Samas oleme hakanud väärtustama nõukogude ajal püstitatud ehituskunsti tähtteoseid – sellise suhtumisega on Eesti eeskujuks teistele samasuguse saatusega riikidele.

 

Aeg-ajalt on põhjust ümber mõtestada ja uuesti sisustada materiaalne kultuuripärand, leides sellele tänapäeva jaoks kõige väärtuslikum rakendus.

 

Veerenni asumisse madaltiheda hoonestuse kõrvale ehitatud Baltika õmblusvabriku tootmishoone oli ehitamise ajal ümbritsevate puitelamute suhtes selgelt võõrkeha. Hoonele suudeti leida uus rakendus: nii kaasajastatud kombel moetänavana kui ka paljude loomemajandusettevõtete asukohana. Sellest sai alguse uus hingamine kogu piirkonnale. Järgmine, kuid mitu korda suurema mahu ja tähendusega projekt on Volta kvartal Põhja-Tallinnas.

Volta Galerii Loftid täna ja visioon tulevikuks

Kinnisvaraarendus toimib hästi, kui linn saab harmoonilise tervikuna areneda ja hooned inimesi teenida. Ning kui järgmistel põlvkondadel on põhjust meie ajal tehtuga rahul olla. Jätkusuutlik ja säästlik eluviis tuleb saavutada süsteemse ja mõtestatud planeerimise ja elluviimisega.

 

 Tutvu Endoveri kõige värskema ja suurima uusarendusega siin:

www.endover.ee/volta/