Kodu, mille kujundajaks osutus sisetunne

Mõni kodu sünnib detailideni paika pandud sisekujundusprojekti järgi. Jane Pappeli kodu Volta kvartali tuiksoonel on kasvanud aga hoopis teistmoodi – kiht-kihi haaval, läbi leidude, reiside ja aja. See ei ole ruum, mis valmis korraga, vaid kodu, mis on kujunenud koos oma elanikega.

Jane kodu asub Volta Galerii Loftides, kolmel korrusel paiknevas Endoveri townhouse-tüüpi arenduses, mille üheks suurimaks väärtuseks peab naine selle privaatset hoovi. Aga sama oluline kui väliruum, oli tema jaoks ka maja enda karakter: tegu on üle 100 aasta vanuse endise tööstushoonega, mille avarate võlvide all toodeti kunagi elektrimootoreid. Betoon, paekivisein, kõrged laed ja tööstuslik taust olid elemendid, mida Jane ei tahtnud kinni katta ega liiga siledaks viimistleda. „See paekivisein, kõrged kaarjad võlvaknad,betoonlagi ja betoontrepp — see on ju selle maja omapära,” räägib ta, lisades, et kui mõni tahab, et kõik oleks viimase detailini sirgeks tehtud, siis talle just meeldib, kui jääb midagi algsest alles. ”Kodu ei saa minu jaoks olla sile ja klanitud  euroremont. See peab olema päris.”

Kodu leidmine algas maketist

Jane sattus seda kodu vaatama ajal, mil maja ei olnud veel valmis, isegi ehitus ei olnud veel alanud. Kuna esiti oli  reklaampiltide pealt keeruline aru saada, kuidas korterid päriselt paiknevad, tuli minna Endoveri kontorisse arenduse makette vaatama. „Maketi pealt sain aru, et need kodud on planeeritud eriliselt läbi maja ja kolmel korrusel ning igal sellisel korteril oli oma isiklik tagahoov. See hakkas kohe kõnetama,” meenutab ta. „Olin harjunud majas elama ja mulle tundus oluline, et korteris oleks ikkagi natuke maja tunnet.”

Just selle korteri valiku juures sai otsustavaks planeering. Sarnaseid loft tüüpi kortereid oli mitu, kuid nende ülesehitus erines. Jane valis selle, mille esik ja ruumijaotus tundusid talle kõige loogilisemad. „Mina oskan jooniseid lugeda, sest mul on maastikuarhitektuuri taust. Vaatasin plaani ja sain aru, kuidas ruum hakkab tööle. See kodu tundus kõige mõistlikuma lahendusega.”

Tasakaalu otsides

Jane ütleb, et ta ei ole sisekujundust õppinud, kuigi tunneb, et see maailm tõmbab teda väga. Ka oma Volta kodu kujundas ta ise — mitte ühe suure kontseptsiooni järgi, vaid olemasolevate esemete, materjalide ja ruumi tunnetuse kaudu. „Kui sul on mõni asi juba olemas, siis hakkad selle järgi edasi mõtlema. Kui kõik oleks uus, oleks lihtsam. Aga kui sul on laud, kapp või lamp, mis tuleb sinuga kaasa, siis pead vaatama, kuidas need uues ruumis tööle hakkavad.”

Üks selline ese on näiteks mangopuust diivanilaud, mis on Jane sõnul rännanud läbi mitme kodu. See on tugev, iseloomuga ja piisavalt eriline, et selle ümber hakata ruumi looma. Ka teised detailid ei ole valitud kataloogiloogika järgi, vaid pigem küsimuse kaudu: kas see sobib siia, kas see annab ruumile midagi juurde – kas see tekitab õige tunde? „Mulle ei meeldi, kui kodu on liiga mahe, aga ma ei taha ka, et ta oleks liiga kriiskav. Peamine, et endal oleks hea olla.”

Nii ei tekigi Jane kodus tunnet, justkui kõik oleks ühest sarjast ja ajastust. Vastupidi — siin on teadlikult kokku toodud erinevad kihid: uus köök, eritellimusel kapid, vanad leiud, kunst, vaibad, efektne punane lamp, reisidelt toodud väikesed esemed ja suured aknapinnad, mis muudavad ruumi päeva jooksul pidevalt. „Kodu kujuneb ajaga ise välja. Sa võid küll alguses palju paika panna, aga mingid asjad tulevad alles siis, kui oled juba sees elanud.”

Kunst, mis ootas õiget hetke

Kui Jane Volta Galerii Loftidesse sisse kolis, leidsid suuremad asjad oma koha, kuid seinad jäid mõneks ajaks tühjaks. Ta teadis, et kõrged seinad vajavad kunsti, aga ei tahtnud osta midagi lihtsalt selleks, et koht ära täita. „Meil ei olnud vist pool aastat pilte. Ma lihtsalt ei leidnud midagi, mis sobiks. Seinad olid suured ja tühjad, aga ma ei tahtnud panna midagi juhuslikku.” Siis tuli teos, mis muutis kõik.

Põhjala tehase jõululaadal märkas Jane kunstiteost ning tegi sellest foto eesmärgiga hiljem selle autor üles otsida. Nii jõudis ta kunstniku ateljeesse, kus lisaks esialgsele teosele jäi talle silma veel paar tööd ning üks eriline pilt – proovitöö, mida kunstnik ise ei pidanudki päris valmis tööks. „Kunstnik ütles, et see ei ole mingi töö, vaid lihtsalt suvaline katsetus, aga mulle just see meeldis. Ma ei osanud seletada, miks. Ja see sobib oma suuruse ja värvitoonidega siia ideaalselt.“

Kõik maalid tuli ka raamida. Raami valik on väga oluline, et kogu teos ruumiga sobituks ja samas tervik säiliks. Näiteks ühe maali puhul juhtus nii, et musta ja punase raami vahel valides läks Jane hetkeks õue mõtlema ning tuli tagasi otsusega valida punane. Hiljem selgus, et see seob ruumi tervikuks koos punase lambiga. „Ma ei mõelnudki alguses selle lambi peale. Kui pilt seina sai, tekkis arusaam, kui hästi see ka kõik teised detailid korteris omavahel seob. Punane lamp ja pildiraam olid justkui algusest peale korterisse mõeldud ning sain aru, et nii on täpselt õige.“

Jane jaoks ei ole kunst investeering ega staatuse küsimus. Ta ei nimeta end kunstikogujaks ega lähtu nimedest. Kunst peab tema sõnul tekitama emotsiooni ja sobima ruumi. „Kunst on vaataja silmades. Ma ostan emotsiooni. Mõni asi ei sobiks üldse mõnda teise koju, aga siia sobib ideaalselt — selle maja, betooni ja kogu tunnetusega.”

Punase lambi lugu, mis sai alguse… vaibast

Jane hindab väga poode ja salonge, mis lubavad asju koju proovida. Tema sõnul ei saa vaipa, lampi või suuremat eset alati poes ära otsustada, sest kodune valgus, mõõtkava ja ümbrus muudavad kõike. „Poevalgus ja koduvalgus on täiesti erinevad asjad. Suure vaibaga on sama — sa pead selle lahti rullima ja ruumis vaatama.”

Punase lambi lugu algaski vaipadest. Kui Jane valis vaipu, tõid müüjad koju proovimiseks kaasa ka lambid. „Kui need kohale toodi, oli kohe selge, et sobivad. See on väga hea müügitöö muidugi,” naerab Jane. „Aga tegelikult on see ka ainus viis aru saada, kas asi päriselt töötab.” Nii jõudsidki koju kaks erilist disainlampi, millest üks leidis koha elutoas ja teine esikus.

Sama juhtus magamistoa suure vaibaga. Jane ei olnud sellele ise mõelnudki, kuid salongi omanik pakkus välja, et üks konkreetne vaip võiks sinna sobida. Vaip rulliti lahti ja otsus sündis kohapeal. „Mõnikord peabki nägema. Mitte ette kujutama, vaid päriselt nägema.”

Hoov kui elutoa pikendus

Jane jaoks oli oma hoov üks peamisi põhjuseid, miks just see Volta kodu teda kõnetas. Ta oli varem elanud majas ning kuigi korter võib olla mugav, jäi talle oluliseks võimalus astuda otse õue. „Kui oled suure osa täiskasvanud elust majas elanud, siis see õue minemise võimalus on oluline. See siin ei ole lihtsalt väike uks välja, vaid elutoa pikendus.”

Suviti on terrassiuksed lahti ja õueruum muutub osaks igapäevasest elust. Samas nõuab hoov ka hoolt. Jane ütleb otse, et taimed ei kasva iseenesest ning ilus haljastus püsib ilus ainult siis, kui inimesed selle eest hoolitsevad. „Mitte midagi ei kasva iseenesest. Kui tahad, et oleks ilus, siis võtad vooliku ja kastad või lõikad ja rohid.”

Maastikuarhitektuuri taustaga Jane märkab haljastust eriti. Ta kiidab, et arenduse algne haljastus on hästi läbi mõeldud: kõrrelised, elupuud, kirsipuud ja tulbid loovad eri aegadel vaheldust. Samas rõhutab ta, et koduomaniku roll algab sealt, kus arendaja töö lõpeb.

Privaatne kodu elava kvartali südames

Jane jaoks on Volta Galerii Loftide suur väärtus ka eraldi sissepääs korterisse. Ta ei pea lifti ootama, koridoris koertega liikuma ega kotte läbi trepikoja vedama. See loob linnakorteris majaliku vabaduse. „Sa tuled otse oma uksest sisse. See on jube hea tunne.”

Ta on elanud ka teistsugustes kortermajades ning teab, kui palju mõjutab kodutunnet maja üldine õhkkond ja naabruskond. Siin tunneb ta, et kvartal on turvaline, valgustatud ja hästi korraldatud. Ehitustegevus ei ole teda oluliselt häirinud, sest töö on olnud organiseeritud ja tänavad korras hoitud. „Kui sa elad linnas, siis linn elab sinu ümber. Aga oluline on, kuidas see on korraldatud. Siin on elanikele mõeldud.”

Ka naabritega on Jane sõnul hästi läinud. Omaette linnakodus elades on privaatsust rohkem kui suures trepikojas, aga samas tekib väikese kogukonna tunne. Koertega jalutades tuntakse juba üksteist ning hoovides elamine loob oma rütmi.

Voltast Toskaanasse

Jane elus on oluline koht ka Itaalial. Toskaanas on perel maja, mille ta on samuti ise kujundanud — farmhouse’i tunnetusega, tühjadest seintest terviklikuks koduks. Itaalia mõjutab ka tema Kalamaja kodu: mitte otsese stiilikoopiana, vaid valguse, materjalide, terrassielu ja esemete kaudu. „Meil on Itaalias maja selle mõttega, et pikendada suve. Praegu me veel päriselt sinna ei koli, aga kunagi võib-olla.”

Volta kodu nimetab ta naerdes vahepeatuseks. Aga see vahepeatus ei tundu juhuslik. Pigem on see väga teadlikult loodud ruum, kus on korraga linn ja hoov, betoon ja pehmus, kaasaegne arhitektuur ja isiklikud leiud. „Mulle meeldiks tegelikult elada Itaalias ja teha seal sisekujundusi,” ütleb Jane. „Aga praegu on see kodu siin.” Ja see kodu räägib temast palju. Mitte läbi sisekujundaja valitud terviklahenduse, vaid läbi otsuste, mis on sündinud ruumis tõeliselt kohal olles.

Tutvu Volta Galerii Loftidega endover.ee/volta/galerii-loftid/.

Hoia Jane tegemistel silma peal veebilehel style-invest.com.