Klaussoni kommivabriku värvikas ajalugu - Endover

Klaussoni kommivabriku värvikas ajalugu

06. jaanuar 2020

Klaussoni Kommivabrikul on põnev ajalugu, mis saab 2020. aasta suveks väärtustatud hoonetekompleksile uue elu andmisega isikupäraste kodudena.

Klaussoni kommitehas Jahu tänaval oli vabriku peremehele Rudolf Klaussonile korraga nii töökoht kui ka kodu – tema pere korter asus tehasehoone puidust osas ning õe korter katusealuses otse tootmise peal. Kuidas oli elada keset kogu seda kommi ja šokolaadilõhna, ei saa tänaseks üheltki seal elanud inimeselt enam otse küsida, kuid Rudolf Klaussoni tütretütar Anu Tikan on perekonna mälestuste kogumise ja talletamise enda südameasjaks võtnud.

Rudolf Klausson oli Eesti üks edukamaid kommi-, šokolaadi- ja küpsisetootjaid ning tema tehase hoovi voorisid mustad kaubaautod pidevalt sisse-välja. Ja sama tihedalt liikusid seal ka inimesed – ehkki tehases kommipoodi ei olnud, müüdi katki läinud šokolaaditahvleid ja küpsiseid väravast inimestele väga soodsa hinnaga. Jõulude ajal võis Rudolf Klaussonit näha reega Estonia teatri ees seismas, kus ta müüs kuuma šokolaadi.

Tehas oli tol ajal väiksem, olid vaid tänavaäärsed paekivist hooned ning üle Kalamaja paistva korstnaga katlamaja. Tehase õues laius õunaaed, mille viljadest tehtud moosi kasutati ka kommide tegemisel. Oma vanaisa tehases valmistatud komme ega šokolaade pärast sõda sündinud Anu kunagi maitsta ei saanudki ning ka kommipabereid on ta saanud näha vaid muuseumites ja Eesti magusatööstusele pühendatud raamatust. Nõukogude võimu tulles võeti vanaisal tehas ja kodu niimoodi käest, et isegi pintsak jäi kabinetti toolileenile. “Uur oli tal vestitaskus ja see jäi alles, aga rahakoti oli vanaisa pintsakutaskusse pannud ja see sinna jäigi,” teab Anu.

Kiire tehase ülevõtmine tähendas ka seda, et alles on jäänud vähe sealses kodus ja kontoris olnud asju. Kuidas kodu kommitehases kahe maailmasõja vahel välja näha võis, teab Anu vaid mõnelt fotolt ning sugulaste mälestustest. Töötajad aitasid küll mõned asjad majast hiljem välja tuua, kuid suure osa saatus on teadmata ning pärast sõda elati ka nii väikeses korteris, et mööbel poleks sinna mahtunudki. Fotodelt on näha suur massiivne söögilaud, mille ümber perekond kogunes. Anul endal on vaid vanaisa kontoris olnud suur kristallvaas ning üks serviis. Ka teab Anu, et seal olid tigudiivan ning tugitoolid ja klaver, mida mängis Rudolf Klaussoni vanim poeg Endel, kes sõja eest oma perega Kanadasse põgenes.

Magusaarmastusest selline saatusepööre aga ei võõrutanud ning perekond saatis Siberisse küüditatud Rudolf Klaussonile siit juba uue magusatootja Kalevi šokolaade ja komme. “Kui ma oleks niisugust šokolaadi teinud, siis ma vähemalt teaks, mille pärast ma siin istun,” võis aga lugeda vanaisa koju saadetud kirjadest, kes tänast kamatahvlit meenutavat “šokolaadi” õigeks kraamiks ilmselgelt ei pidanud. Anu tunnistab, et talle need magusad tahvlid lapsena tegelikult meeldisid.

Kui valus tehase kaotus see kogu perekonnale ja just tema emale oli, sai Anu alles täiskasvanuna aru. “Meil elasid sugulased Vana-Kalamaja tänaval, tehasest mõnesaja meetri kaugusel. Olin nende juures väga tihti hoida,” meenutab Anu. “Koju minnes läksime emaga sageli mööda Jahu tänavat, talvel oli see üks mu peamisi kelgutamise kohti, tänav langeb just tehase juurest alla Kalasadama poole. Ja mitte kordagi, mitte ühtainsatki korda ei öelnud mulle ema, et näed, see oli see meie tehas, see oli minu lapsepõlvekodu. Ta oli kõik need mälestused enda jaoks ilmselt täiesti ära blokeerinud.”

Kas vanaisa tehast Siberist tulles üldse veel vaatamas käis, sealt vahel mööda jalutas, seda Anu ei tea. Kuna perekonnal oli ka Jälgimäel talu, kus kõik suved elati ja töötati ning mille piima ka tehases kasutati, siis oli ka see vanaisale väga südamelähedane paik. Aga ka Jälgimäel käis ta ainult naabrite juures, kuhu oli viidud tema koer Tuksi – vanaks ja pimedaks jäänud koer tundis ta kohe ära, aga oma talu õuele ta Anu teada ei läinudki. 1958. aastal Rudolf Klausson suri ja paljud mälestused koos temaga.

Mis tundega Rudolf Klausson täna oma tehase uuestisündi vaadata võiks, võib ainult ette kujutada. Anu aga usub, et see on elamiseks suurepärane paik – ta on kasvanud vanaema mälestustega, kes ikka rääkis, kuidas ta nautis Kalamajast näiteks Estonia teatrisse jalutamist ja kesklinnaelu.